Lõbusalt veedetud pulmapäev…

Ma olen väga tänulik oma klientidele.. esmalt seetõttu, et nad on mind usaldanud oma tähtsaid päevi jäädvustama… teisalt seetõttu, et mul on nendega sõna otseses mõttes vedanud:) Mulle kohe satuvad hästi rõõmsameelsed ja huvitavad inimesed, kellega on puhas rõõm aega veeta. Nii olid lood ka selle paariga. Juba salongis sain aimu, et tegemist on väga toreda ja südamliku inimesega… ja loomulikult ka väga kauni naisega:)

tema pulmapäeva detailid olid kõik väga lihtsad, aga ilusad ning nagu selgus, siis ka äärmiselt kokkuhoidliku eelarvega valitud… näiteks õmblejast õde oli teinud talle mitte ainult selle suurepärase sõrmusepadja, vaid ka kleidi:)

oli näha, et pere on igati kokku hoidev ja nii ei tulnud ka üllatuseks, et kleidi selga panemine toimus vanaema kodus…

see koridor oli nii ilusalt räämas, et ma kohe pidin seal ühe kiire klõpsu tegema:)

kui ma nende kahe noore kohtumist nägin, oli ilma igasuguste kahtlusteta selge, et nad on teineteise jaoks loodud…

noja väikses kohas jagub alati ka rõõmsalt kaasaelavat publikut…

kuna kant oli minu jaoks võõras, siis lasin pruudil hüva nõu anda ja läksime algatuseks pildistama ühe mõisahoone juurde…

koht oli mõnusalt romantiline ja väga minu maitse järgi pastelsetes toonides..

pruutpaar oli “keskmistele” pulmalistele täiesti mitte omaselt väga rahulik ja mänguline, niiet pildistamine oli puhas rõõm:)

ilmselt mängis siinkohal suurt rolli ka asjaolu, et meil oli ilupildistamiseks aega tervelt 4 tundi!!! Täielik pulmafotograafi unistuste päev:)

sellest tulenevalt jõudsime me muidugi ka väga palju pildistada:)

loomulikult oli tegemist ka äärmiselt fotogeeniliste inimestega…

ja kuigi võibolla piltidelt see nii väga välja ei paistagi, siis meil oli kogu aeg äärmiselt lõbus… justnagu oleks vanade sõprade pulma piltnikuks palutud:)

kusjuures see pildistamise koht oli täpselt selline, et saime kaks sammu edasi astuda ja järgmise nurga peal oli jälle peatus, et klõpsutada… lihtsalt võrratu koht:)

ja mul vist polegi teist sellist paari olnud, kes oleks ühe päeva jooksul nii palju suudelnud… väga armas igatahes:)

ja pulmaauto oli ka nii nendelik:)

kui me mõisahoone juures olime juba tükk aega pildistanud, siis läksime põllu peale ikka ka:)

ja peigmehe sõber oli autojuhiks, kes meie sessiooni kõikjal saatis…

kui põllu peal olime ära hullanud, siis suundusime kiriku juurde, kus pidi peagi hakkama laulatus…

Et aga aega oli küllaga varutud, siis saime veel pisut vähem kui tunnikese oodata ja ootamisest pilti teha:))

Kui ma oma pruutidele olen ikka öelnud, et varuge palun ilupildistamise jaoks aega – üks tund on kindlasti liiga vähe… siis sellist asja, et aega pärast üle jääb, pole mul ei enne ega pärast seda pulma juhtunud:)

aga laulatus ikka lõpuks tuli;)

Palju palju õnne teile, Margit ja Tanel! Ma loodan, et kohtume peagi… ja sama lõbusalt nagu vanad sõbrad;)

Jalutuskäik rannal…

Isegi kui on väga ilus ja soe suvi, siis juhtub vahel ikka, et kuidagi ei leia mõlemale osapoolele sobivat aega pildistamiseks, et ka valgusolud on sobivad. Nii me veeretasime ühe ootajaga pallikest muudkui edasi ja edasi kuni lõpuks otsustasime igaks juhuks ikka ka sellise mitte 100% hea ilmaga pildistamas ära käia… sest mine neid beebisid tea, millal kavatsevad ükskord tulema hakata. Ja nii veetsimegi kena õhtutunni vaikselt rannas jalutades ja natuke ootamisaega jäädvustades:)

Modellid olid mul väga lihtsad ja kenad inimesed, kes kohe oskasid ilma suuremat õpetust jagamata ise loomulikult pildile jääda:)

Ja veel meeldis mulle väga nende omavaheline siiras hoolimine, mida oli nii armas ja mõnus kaadrisse püüda…

Mõnede inimestega on kohe esimesest hetkest väga hea kontakt ja siis käib pildistamine kuidagi väga lihtsalt, lõbusalt ja muuseas…

Et teie kaugele kiirgavat armastust jaguks veel ja veel!

Taeva all…

Augustikuu lõpupäevil sain taaskord veeta ühe täiesti uutmoodi päeva pulma pildistades. Kui pruudiga päev enne pulmi kohvikus kokku saime, siis mõlgutasime mõtteid, et äkki teeks ilupildistamise Linnahalli lähistel.. siis tekkis pruudil mõte, et oleks tore ka kopteriga koos pildile jääda ja ta lubas asja uurida.. läksime siis laiali ja juba paari tunni pärast teatas pruut, et pildistamiseks läheb hoopis lennujaamas:) Lennukid on tema suur kirg ja mis võiks olla toredam, kui oma pulmapäeval väike tiiruke taeva all teha..  algas aga päev ikka kõigepealt ilusaks tegemisega:)

Pulmades käies mõtlen alati, et on ikka väga palju detaile, millele mõelda. Selleks kõigeks kulub ilmselt kõvasti aega ja energiat. Ja siis on selline tunne, et kui ise peaks hakkama pulmi planeerima, siis kindlasti unustaks mõne tähtsa asja ära. Õnneks saan nüüd pildistamas käies teiste pealt paljusid asju õppida.. näiteks võib omale teha sellise toreda maniküüri:)

 

Ahjaa.. et pruudi ettevalmistused tehti nö töö juures, siis oli kohustuslik ka väike klipp Reporterile teha:)

Väike vahejuhtum oli ka.. Lennujaamas on selline asi nagu toll. Noja mina läksin oma kaameraga sealt läbi ja tegin hajameelselt oma tööd edasi ehk pildistasin seda, kuidas pruuti metalliotsijaga läbi kombati. Kui ma lõpuks taipasin, et tollitsoonis pildistamine on keelatud, siis manasin näole oma helgeima naeratuse ja vabandasin. Õnneks oli tegemist ikkagi pulmadega ja sain ametnikuhärralt oma väike apsukese andeks:)

Paarike tegi ka väikse tiiru taeva all. Kui ma tavaliselt eriti ei pabista lendamiste pärast, siis seal all neid oodates mõtlesin küll, et tulge ikka ilusti tervelt tagasi… ja loomulikult tulid:)

Ka pulmaauto oli väga stiilne…

Viimased hetked Õnnepalees ja peagi kuulutatakse nad meheks ja naiseks:)

Tänud toreda päeva eest ja palju õnne teile veelkord, Elin ja lauri!

Anni

Ükskord seadsin kaamera ette oma “väikse” õekese. Temaga oli selle võrra lihtsam, et ma võisin teda julgelt sättida ja näppida et aga võimalikult kenasse poosi saaks:) Ja teisalt oli pisut kummaline ka, sest kohati oli tunne nagu pildistaks ennast:) siin siis mõned pildid…

Veel üks pulm…

Kui hommikul 10-st salongi jõudsin, siis leidsin eest pruudi, keda ma polnud kunagi varem näinud. Sellegi poolest oli tunne nagu oleksime juba ammused tuttavad – nii aval ja rõõmsameelne oli see pruut. Ja kuna jutule saime kohe ja jutustamiseks oli piisavalt aega, siis jõudsime selgitada välja ka mõned ühised tuttavad:)

Kui kohe “jooksma hakanud” sukad välja arvata, siis sujusid ettevalmistused väga eeskujulikult – pruut sai kauni soengu, meigi, pruudiõde aitas selga kleidi ja juba varsti oli päral pulmaauto, millele said külge kaunistused ning kohale jõudis ka kaugelt Euroopast tellitud gerberatega pruudikimp:)

 

Edasi läks sõit Õnnepaleesse, kus toimus laulatus.

 

Kui eelmises pulmas olid noored oma tähtsal päeval kahekesi, siis selles pulmas oli külalisi ikka üksjagu, niiet kokku tuli üks parajalt pikk pulmarong. Sõit läks kõigepealt surnuaiale, et ka lahkunud vanavanemad saaksid pulmapäevast osa. Seejärel mindi pruutpaari koju, kus aeda istutati puu. Lõpp-peatus oli aga Nõmme kõrtsis, kus peeti maha üks korralik traditsiooniline pulmapidu.

Ja muidugi oli pruudil enne sihtpaika jõudmist mitmesuguseid ülesandeid:)

 

Fotograafide lemmikosa pulmas on nn ilupildistamine (vähemasti minu jaoks) ja eks neid pilte on pruutpaaril endalgi hiljem mõnus vaadata ja raamiga kodus välja panna. Seepärast varutakse sellise pildistamise jaoks eraldi ikka minimaalselt 2 tundi. Siis saab pruutpaari sättida ja juhendada ning valida taustu ja mida kõike, et seda päeva ja kõiki valitud detaile romantiliselt jäädvustada. Selles pulmas oli aga programm nii tihe, et eraldi ilupildistamist päevakavas polnudki. Üritasin siis 10 minuti kaupa ikka pruutpaari endale “näpistada” ja natuke niimoodi klõpsutada… näiteks surnuaias kiriku taustal:)

Või siis kiiresti pulmapaigas aida taga ning põllu peal natuke sessioonitada…

 

 

 

Ja eks Eestimaal võib pea igalt poolt leida ka mõne viljapõllu:)

Ja kui on selline suur ja pikk pulm, siis jagub fotosilma peale pruutpaari ka külalistele ja detailidele… Mõned valikud siiagi rohkem kui 700-st pildist:) 

vend ja õed…

Stiilne vanaema kübaraga…

peiu ema lõbusaid mänge jälgimas…

ja pulmakratt neis mängudes omas elemendis…

pulmaisa ja pruutpaari poeg, kes lahutas väikse superstaari kombel meelt ja laulis vapralt kogu rahvale mitu laulu…

Pruudi vend oma pruudiga.. sel hetkel nad veel ei tea, et just neile mängitakse südaööl maha pruudipärg…

väga ühtekad:)

ja lapsed on alati minu lemmikmodellid, nii siirad ja armsad…

 

Pruutpaari väike pesamuna suurema sõbra seltsis…

lastele meeldib kõike ikka täiskasvanutele omast teha…

 

 

 

ja üks tähtis asi veel.. tort oli ka ja mmmm… kui hea (üks minu lemmikutest… Olümpia kondiitritelt)

 

Ühtekokku veetsin pruutpaari seltsis pea 15 tundi ja see oli ütlemata lõbusalt ja huvitavalt veedetud aeg. Ja egas fotgraafil juba igav ei hakka kuskil, veel vähem pulmas ja eriti mitte nii toredate inimestega nagu olid seda Virje ja Ivar ning nende sõbrad-sugulased. Palju õnne teile veelkord!

Robert

 Kõige pisematega on tavaliselt lood sellised, et nad kas magavad või söövad. Ja pildistamise peab kuidagi sinna vahele ära mahutama. Nii võibki olla, et mõne silmad lahti klõpsu jaoks tuleb varuda vähemalt tunnike aega. Robert aga tuli pildistama, kui ta oli peaaegu 3-nädalane, kuid oma vanusest hoolimata tegi fotosessiooni kaasa väga rahulikult ja rõõmsalt. Hoidis silmi lahti ja naerataski mõned korrad. Nii rahulikult fotokasse suhtuvat beebit polegi enne näinud. Ja kui fotosessioon läbi sai, siis muidugi magas õndsa und edasi, nagu poleks vahepeal midagi toimunudki:) Mõned pildid siis siia vaatamiseks ka… 

hei.. kus beebi on?!

beebi siin:)

 

 käed.. ja jalad…

tegime kodustest vahenditest väikese stuudio ka:)

 

 unistades…

 

korra näitas pildi jaoks iseloomu ka.. ja niipea kui selle ainumase nutu pildi ära tegin, rohkem ühtegi piiksu ei tulnudki:)

 

 

 

 

juba tikkuski uni peale…

… ja oli paras aeg  jälle unemaale minna:)

Lihtne pulm…

Terve suve käisin Kristal pulmades abiks ja neelasin ahnelt kogemusi, et äkki kunagi hakkan ise ka pulmi pildistama:) Ja just mõned päevad enne kui Krista oma kolmanda lapse sünnitas ja minu assistendi põli seega otsa sai, pildistasingi oma esimest pulma. Aga.. see oli kõike muud kui traditsiooniline pulm.

Kui tavaliselt läheb pruutidel salongis aeg üle, siis seekord jõudsin salongi umbes 5 minutit enne lõppu, kuigi läksin kohale 15 minutit kokkulepitust varem:) Sealt suundusime pruutpaari koju, kus pruut ennast lõplikult valmis seadis.

  

Kuigi “natuke” rasedaid pruute on kindlasti päris palju, siis neid, kes üsna lõpusirgel oma pulmapäeva pidada sooviksid, on ilmselt üsna vähe. Minu pruut oli aga väga rõõmsameelne ja omadega igati rahul. Tema on kindlasti üks neist inimestest, kes elavad oma elu nii nagu tahavad, hoolimata sellest mis ümberringi toimub. Ja šampustki saab tähtsa päeva puhul juua.. loomulikult alkoholivaba:)

Üldse oli väga tervitavav kohata nii stressivabu ja rõõmsameelseid inimesi. Näiteks kui peigmees saabus koju riietuma, siis tegi ta särgivaliku sealsamas mõni tund enne laulatust. Ja see, et just sinine lips on hea, oli meie kolme ühine arvamus:)

 koduukse taga jätkus kohe ka fotosessioon. Kuuldavasti pidavat sealt aeg-ajalt teisigi fotograafe pildistamas käima:)

 või siis liftis…

Edasi suundusime Kadrioru parki, kus väike jaltuskäik ja mõne klõpsud teha…

 Pildid looduses oli ka päeva kõige traditsioonilisem osa:)

Pruutpaar igatahes võttis seda mitte kui lihtsalt fotosessiooni, vaid üht nauditavat osa oma pulmapäevast ja oli rõõmus, et tulevikuks veel ühe toreda piknikupidamise koha leidis:)

  

Autol ei olnud küljes pulmalinte ja tegemist oli peigmehe igapäevase sõiduvahendiga:) 

Ka ei sõitnud see auto tol päeval Õnnepaleesse, vaid oli seal ära käinud eelmisel päeval peale tööd. Selle kohta oli pruutpaaril rääkida tore lugu, kuidas neid ei mõistetud ja peeti kergemeelseteks. Käisid nad igapäeva riietes ennast lihtsalt ametlikult registreerimas ja ei soovinud mingit pidulikku etendust, vaid lihtsalt asjad ametlikuks teha. Klienditeenindajatele ei mahtunud see aga üldse mitte pähe, muusikud olid ju kohal ja konveiervärk valmis tööks. Ja kuna pruutpaar oli etenduse eest maksnud, siis ära see ei jäänud ja tsirkust tehti täie raha eest. Õnneks võtsid nad seda väga tolerantselt ja huumoriga:)

Korra käisime ka mere ääres, aga kuna tuul oli niiiii tugev, siis lahkusime sealt peagi. Vähemalt pruudi soov jalad korra märjaks teha, sai täidetud:)

Ebaharilik oli ka pruudi kimp, kus väga toredaks aksessuaariks oli usin mesilane, kes ei lahkunud oma liliaõielt mitte hetkekski. Pidas kenasti laulatuse vastu ja kauemgi. Sealt edasi puudub mul muidugi info, mis peale kimbu närtsimist meie väiksest sõbrast sai…

Laulatus toimus vanalinnas asuvas Rootsi-Mihkli kirikus. Kuna peigmees oli rootslane, siis oli see võrdlemisi loogiline valik. Mis aga taaskord selle paari puhul positiivselt üllatas oli fakt, et peigmees rääkis sulaselges eesti keeles. Ja mitte lihtsalt “tere” ja “tänan”, vaid vestles väga sügavatel teemadel ja mõistis ka väga keerulisi lausekonstruktsioone, mida ma rääkisin täiesti tavalisele eestlasele omase kiirusega. Ja otseloomulikult rääkis väga head eesti keelt ka kirikuõpetaja. Selliste inimeste suhtes tunnen kohe austust ja sümpaatiat:)

Minu jaoks ootamatu oli kogu eelnevale lisaks ka asjaolu, et laulatusel polnud mitte ühtegi lihtsalt külalist… isegi mitte vanemaid. Oli vaid 3 tunnistajat – kirikuõpetaja, orelimängija ja fotograaf. Seetõttu jäi kogu sellele toimingule kuidagi eriti püha maik juurde – justkui noored kahekesi jumala palge ees. Väga siiras ja sügavamõtteline oli ka jutt, mida õpetaja paarile rahulikus eesti keeles rääkis:)

  

Kirikus koha peal sain ka lõplikult aru, miks Pärnu maanteel eelmisel päeval toimunu neile korda ei läinud.. nende kahe ürituse sisu sügavus oli lihtsalt nii mõõtmatult erinev…

Olen tänulik, et sain võimaluse selle erilise päeva eriliste inimestega veeta:) Ja palju õnne teile veelkord, Piret ja Daniel!

Üks sessioon…

Mida ühel suvisel reede õhtul ikka teha, kui ilm on ilus ja tuju hea ning näpud lausa sügelevad päästiku nupu järele… Tuld!

Seekord rabasin kaasa oma suurepärase kolleegi, kes osutus lisaks sellele, et ta muidu igas asjas väga tubli on, ka suurepäraseks modelliks. Noh, ma ei või pead anda, et tal see just päris esimene selline sessioon oli, aga igapäevaselt ta sellega igatahes ei tegele:)

ja valik tuli teha taaskord liiga paljude kaadrite seast… mõned siis siia teistele ka piilumiseks:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisandra

Minu seni kõige noorem modell oli pildistamise hetkel kõigest 13 päevane, aga äärmiselt tubli oma ea kohta. Pidas mitu tundi kenasti vastu ja väikeste söögipausidega vaheldumisi saime rea armsaid hetki purki püütud:)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

  

Üks hetk…

Vahel on sellised hetked, kus ma vaatan mingit situatsiooni ja mõtlen, et miks mul küll ei ole fotokat kaasas. Ja teinekord on fotokas ja puha, aga hetk on nii üürike, et seda kinni püüda ei õnnestu. Nii ma vaatasin ühel õhtupoolikul Gretet seina najal istumas. Ta oli natuke räsitud ja väsinud olemisega ja püüdis leida varju lõõskava päikese eest. Ta oli nii armas, rahulik ja pisut mõtlik. Vaatas kaugusesse. Tormasin fotoka järele, kuid seda hingeläinud emotsiooni enam ei saanud. Mõned armsad ja lõbusad pildid siiski…