Veel üks pulm…

Kui hommikul 10-st salongi jõudsin, siis leidsin eest pruudi, keda ma polnud kunagi varem näinud. Sellegi poolest oli tunne nagu oleksime juba ammused tuttavad – nii aval ja rõõmsameelne oli see pruut. Ja kuna jutule saime kohe ja jutustamiseks oli piisavalt aega, siis jõudsime selgitada välja ka mõned ühised tuttavad:)

Kui kohe “jooksma hakanud” sukad välja arvata, siis sujusid ettevalmistused väga eeskujulikult – pruut sai kauni soengu, meigi, pruudiõde aitas selga kleidi ja juba varsti oli päral pulmaauto, millele said külge kaunistused ning kohale jõudis ka kaugelt Euroopast tellitud gerberatega pruudikimp:)

 

Edasi läks sõit Õnnepaleesse, kus toimus laulatus.

 

Kui eelmises pulmas olid noored oma tähtsal päeval kahekesi, siis selles pulmas oli külalisi ikka üksjagu, niiet kokku tuli üks parajalt pikk pulmarong. Sõit läks kõigepealt surnuaiale, et ka lahkunud vanavanemad saaksid pulmapäevast osa. Seejärel mindi pruutpaari koju, kus aeda istutati puu. Lõpp-peatus oli aga Nõmme kõrtsis, kus peeti maha üks korralik traditsiooniline pulmapidu.

Ja muidugi oli pruudil enne sihtpaika jõudmist mitmesuguseid ülesandeid:)

 

Fotograafide lemmikosa pulmas on nn ilupildistamine (vähemasti minu jaoks) ja eks neid pilte on pruutpaaril endalgi hiljem mõnus vaadata ja raamiga kodus välja panna. Seepärast varutakse sellise pildistamise jaoks eraldi ikka minimaalselt 2 tundi. Siis saab pruutpaari sättida ja juhendada ning valida taustu ja mida kõike, et seda päeva ja kõiki valitud detaile romantiliselt jäädvustada. Selles pulmas oli aga programm nii tihe, et eraldi ilupildistamist päevakavas polnudki. Üritasin siis 10 minuti kaupa ikka pruutpaari endale “näpistada” ja natuke niimoodi klõpsutada… näiteks surnuaias kiriku taustal:)

Või siis kiiresti pulmapaigas aida taga ning põllu peal natuke sessioonitada…

 

 

 

Ja eks Eestimaal võib pea igalt poolt leida ka mõne viljapõllu:)

Ja kui on selline suur ja pikk pulm, siis jagub fotosilma peale pruutpaari ka külalistele ja detailidele… Mõned valikud siiagi rohkem kui 700-st pildist:) 

vend ja õed…

Stiilne vanaema kübaraga…

peiu ema lõbusaid mänge jälgimas…

ja pulmakratt neis mängudes omas elemendis…

pulmaisa ja pruutpaari poeg, kes lahutas väikse superstaari kombel meelt ja laulis vapralt kogu rahvale mitu laulu…

Pruudi vend oma pruudiga.. sel hetkel nad veel ei tea, et just neile mängitakse südaööl maha pruudipärg…

väga ühtekad:)

ja lapsed on alati minu lemmikmodellid, nii siirad ja armsad…

 

Pruutpaari väike pesamuna suurema sõbra seltsis…

lastele meeldib kõike ikka täiskasvanutele omast teha…

 

 

 

ja üks tähtis asi veel.. tort oli ka ja mmmm… kui hea (üks minu lemmikutest… Olümpia kondiitritelt)

 

Ühtekokku veetsin pruutpaari seltsis pea 15 tundi ja see oli ütlemata lõbusalt ja huvitavalt veedetud aeg. Ja egas fotgraafil juba igav ei hakka kuskil, veel vähem pulmas ja eriti mitte nii toredate inimestega nagu olid seda Virje ja Ivar ning nende sõbrad-sugulased. Palju õnne teile veelkord!

Robert

 Kõige pisematega on tavaliselt lood sellised, et nad kas magavad või söövad. Ja pildistamise peab kuidagi sinna vahele ära mahutama. Nii võibki olla, et mõne silmad lahti klõpsu jaoks tuleb varuda vähemalt tunnike aega. Robert aga tuli pildistama, kui ta oli peaaegu 3-nädalane, kuid oma vanusest hoolimata tegi fotosessiooni kaasa väga rahulikult ja rõõmsalt. Hoidis silmi lahti ja naerataski mõned korrad. Nii rahulikult fotokasse suhtuvat beebit polegi enne näinud. Ja kui fotosessioon läbi sai, siis muidugi magas õndsa und edasi, nagu poleks vahepeal midagi toimunudki:) Mõned pildid siis siia vaatamiseks ka… 

hei.. kus beebi on?!

beebi siin:)

 

 käed.. ja jalad…

tegime kodustest vahenditest väikese stuudio ka:)

 

 unistades…

 

korra näitas pildi jaoks iseloomu ka.. ja niipea kui selle ainumase nutu pildi ära tegin, rohkem ühtegi piiksu ei tulnudki:)

 

 

 

 

juba tikkuski uni peale…

… ja oli paras aeg  jälle unemaale minna:)

Lihtne pulm…

Terve suve käisin Kristal pulmades abiks ja neelasin ahnelt kogemusi, et äkki kunagi hakkan ise ka pulmi pildistama:) Ja just mõned päevad enne kui Krista oma kolmanda lapse sünnitas ja minu assistendi põli seega otsa sai, pildistasingi oma esimest pulma. Aga.. see oli kõike muud kui traditsiooniline pulm.

Kui tavaliselt läheb pruutidel salongis aeg üle, siis seekord jõudsin salongi umbes 5 minutit enne lõppu, kuigi läksin kohale 15 minutit kokkulepitust varem:) Sealt suundusime pruutpaari koju, kus pruut ennast lõplikult valmis seadis.

  

Kuigi “natuke” rasedaid pruute on kindlasti päris palju, siis neid, kes üsna lõpusirgel oma pulmapäeva pidada sooviksid, on ilmselt üsna vähe. Minu pruut oli aga väga rõõmsameelne ja omadega igati rahul. Tema on kindlasti üks neist inimestest, kes elavad oma elu nii nagu tahavad, hoolimata sellest mis ümberringi toimub. Ja šampustki saab tähtsa päeva puhul juua.. loomulikult alkoholivaba:)

Üldse oli väga tervitavav kohata nii stressivabu ja rõõmsameelseid inimesi. Näiteks kui peigmees saabus koju riietuma, siis tegi ta särgivaliku sealsamas mõni tund enne laulatust. Ja see, et just sinine lips on hea, oli meie kolme ühine arvamus:)

 koduukse taga jätkus kohe ka fotosessioon. Kuuldavasti pidavat sealt aeg-ajalt teisigi fotograafe pildistamas käima:)

 või siis liftis…

Edasi suundusime Kadrioru parki, kus väike jaltuskäik ja mõne klõpsud teha…

 Pildid looduses oli ka päeva kõige traditsioonilisem osa:)

Pruutpaar igatahes võttis seda mitte kui lihtsalt fotosessiooni, vaid üht nauditavat osa oma pulmapäevast ja oli rõõmus, et tulevikuks veel ühe toreda piknikupidamise koha leidis:)

  

Autol ei olnud küljes pulmalinte ja tegemist oli peigmehe igapäevase sõiduvahendiga:) 

Ka ei sõitnud see auto tol päeval Õnnepaleesse, vaid oli seal ära käinud eelmisel päeval peale tööd. Selle kohta oli pruutpaaril rääkida tore lugu, kuidas neid ei mõistetud ja peeti kergemeelseteks. Käisid nad igapäeva riietes ennast lihtsalt ametlikult registreerimas ja ei soovinud mingit pidulikku etendust, vaid lihtsalt asjad ametlikuks teha. Klienditeenindajatele ei mahtunud see aga üldse mitte pähe, muusikud olid ju kohal ja konveiervärk valmis tööks. Ja kuna pruutpaar oli etenduse eest maksnud, siis ära see ei jäänud ja tsirkust tehti täie raha eest. Õnneks võtsid nad seda väga tolerantselt ja huumoriga:)

Korra käisime ka mere ääres, aga kuna tuul oli niiiii tugev, siis lahkusime sealt peagi. Vähemalt pruudi soov jalad korra märjaks teha, sai täidetud:)

Ebaharilik oli ka pruudi kimp, kus väga toredaks aksessuaariks oli usin mesilane, kes ei lahkunud oma liliaõielt mitte hetkekski. Pidas kenasti laulatuse vastu ja kauemgi. Sealt edasi puudub mul muidugi info, mis peale kimbu närtsimist meie väiksest sõbrast sai…

Laulatus toimus vanalinnas asuvas Rootsi-Mihkli kirikus. Kuna peigmees oli rootslane, siis oli see võrdlemisi loogiline valik. Mis aga taaskord selle paari puhul positiivselt üllatas oli fakt, et peigmees rääkis sulaselges eesti keeles. Ja mitte lihtsalt “tere” ja “tänan”, vaid vestles väga sügavatel teemadel ja mõistis ka väga keerulisi lausekonstruktsioone, mida ma rääkisin täiesti tavalisele eestlasele omase kiirusega. Ja otseloomulikult rääkis väga head eesti keelt ka kirikuõpetaja. Selliste inimeste suhtes tunnen kohe austust ja sümpaatiat:)

Minu jaoks ootamatu oli kogu eelnevale lisaks ka asjaolu, et laulatusel polnud mitte ühtegi lihtsalt külalist… isegi mitte vanemaid. Oli vaid 3 tunnistajat – kirikuõpetaja, orelimängija ja fotograaf. Seetõttu jäi kogu sellele toimingule kuidagi eriti püha maik juurde – justkui noored kahekesi jumala palge ees. Väga siiras ja sügavamõtteline oli ka jutt, mida õpetaja paarile rahulikus eesti keeles rääkis:)

  

Kirikus koha peal sain ka lõplikult aru, miks Pärnu maanteel eelmisel päeval toimunu neile korda ei läinud.. nende kahe ürituse sisu sügavus oli lihtsalt nii mõõtmatult erinev…

Olen tänulik, et sain võimaluse selle erilise päeva eriliste inimestega veeta:) Ja palju õnne teile veelkord, Piret ja Daniel!

Üks sessioon…

Mida ühel suvisel reede õhtul ikka teha, kui ilm on ilus ja tuju hea ning näpud lausa sügelevad päästiku nupu järele… Tuld!

Seekord rabasin kaasa oma suurepärase kolleegi, kes osutus lisaks sellele, et ta muidu igas asjas väga tubli on, ka suurepäraseks modelliks. Noh, ma ei või pead anda, et tal see just päris esimene selline sessioon oli, aga igapäevaselt ta sellega igatahes ei tegele:)

ja valik tuli teha taaskord liiga paljude kaadrite seast… mõned siis siia teistele ka piilumiseks:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisandra

Minu seni kõige noorem modell oli pildistamise hetkel kõigest 13 päevane, aga äärmiselt tubli oma ea kohta. Pidas mitu tundi kenasti vastu ja väikeste söögipausidega vaheldumisi saime rea armsaid hetki purki püütud:)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

  

Üks hetk…

Vahel on sellised hetked, kus ma vaatan mingit situatsiooni ja mõtlen, et miks mul küll ei ole fotokat kaasas. Ja teinekord on fotokas ja puha, aga hetk on nii üürike, et seda kinni püüda ei õnnestu. Nii ma vaatasin ühel õhtupoolikul Gretet seina najal istumas. Ta oli natuke räsitud ja väsinud olemisega ja püüdis leida varju lõõskava päikese eest. Ta oli nii armas, rahulik ja pisut mõtlik. Vaatas kaugusesse. Tormasin fotoka järele, kuid seda hingeläinud emotsiooni enam ei saanud. Mõned armsad ja lõbusad pildid siiski…

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Veel ootel…

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Unistus väikese tüdruku fantaasiamaailmast…

Otepää kuppelmaastik pakub kaunitel suvepäevadel tohutult lahedaid võimalusi pildistamiseks. Nii sündis meil Gretega järjekordne seeria..

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tüdrukud rannas…

Ilusaid inimesi on ikka tore pildistada. Loodetavasti järgmine kord on pisike preili ka pisut rohkem asjast huvitatud:)

Seekord siis sellised pildid:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

lõbutsesime ikka ka:)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Neiu mõtlik